Õpetus

Blogi on lühike, hakka lugema postitusi alt üles!

Vahesõna - lõppsõna

Küsimus jääb, kas on mul veel kuhugi edasi areneda, võiks ju isegi kurb olla, et kõik, mis normaalne jooksja võiks tahta, sai esimene hooaeg tehtud. Sai joostud lühikest maad, sai joostud pikka maad, sai joostud maratoni ja sai joostud pikka krossi, kuhu veel? Edasine on juba kõik kordus, Tartu Maratoni 23km nüüdseks ka tehtud.
Uut paljajalumaratoni ma ei plaani, samas ei julge ma plaanida, et üldse maratonis veel aega jooksen, aga võiks ju nt järgmine aasta siiski ennast veelkord/viimane kord kokku võtta ja alla 3:00 aja teha, siis oleks punane joon ületatud ja võib tõesti südamerahuga turismimaratone pärast seda ainutl teha. Ka paljajalu võin ma mõne maratoni teha, aga siis miskit huvitavat (Läti rannamaraton nt) või siis väga mõõdukas tempos linna imetledes, eesmärk see mul enam pole, Lidingöloppetis püüan siiski hõbeda välja teenida aga järgmine katsetus tuleb viisvarvastega.
Luban olla spontaanne sellel teemal, st näha saab mind edaspidi nii paljajalu kui sussides olenevalt ilmast, tujust, rajast.

Lidingöloppet 2013

Esiteks väike jooksututvustus.
Tegu vist euroopa suurima ja massispordi skaalal seega ka raskeima krossijooksuga. 30km kruusa ja piisavalt mägesid. Kuskil bogis jäi silma ja tekkis kohe tahtmine see läbi teha, plaan oli isegi joosta hõbemedalile, st aeg 2.15, arvasin, et see ei tohiks väga raske olla.

Logistika on Eestlaste jaoks väga lihtne ja mugav, jõuab täpselt kruiisiga ära käia ka minust aeglasematel jooksjatel. Kuna jooksu start on 15min lainetena, siis tasub korraldajatele mainida, et tulete Eestist krusiisiga, siis tõstetakse esimesse lainesse, vähemalt mul vend tõsteti, ise sain ajaga sinna.

Kuna maraton oli tehtud paljajalu ja kahjustused polnud hirmsad, siis ei olnudki väga suur üllatus, et otsustasin ka selle jooksu teha paljajalu, Enne otsustamist otsisin infot raja pinnase kohta nii rootsi kui inglise keelest ja ka eestist varem käinutelt kuid täit selgust ei saanud, vaatasin ka google ja bing kaardiga, st tegin mis suutsin. Tundus, et rada on enamalt jaolt kruusane ja raja kõrval murus võivad olla ka aluspinnase, st kalju salakavalad nukid. Googeldasin ka paljajalu+lidingöloppet mitmes keeles, tuvastasin, et seda on tehtud, seda peetakse raskeks ja pigem mittesoovitavaks kuid ühtegi paljajalujooksja kommentaare tegelikult polnud, pigem vannabeed ja niisama arvamused "mis siis kui ... pigem siiski mitte".

Reaalsus oli ... raske.
Väike kõrvalepõige jooksule endale, stardis uhage esimene kilomeeter pulss punases, sest seejärel on väga tõsine pudelikael kus peate muidu lausa seisma jääma, mina jäin, ning tempo kõigub järgmised paar kilomeetrit seejärel kõnni ja soovtempo vahel. Jooksu reljeef vastas eeldustele, st selle jaoks on hea teha trenni näiteks nõmme 5km ringil või ümber viljandi järve, st mägesid tuleb väga korralikult harjutada, siis ei ole jooksus miskit ületamatut, ka enim kõneainet pakkuv Abborbacken tundub lihtsalt ühena paljudest teiste tõusude kõrval.
Rada mulle meeldis, kruusa oli  rohkem kui ootasin, kruus oli teravam ja jämedam ning seetõttu tundsin juba jooksu ajal kuidas tallanahk valule vastu ei pea, samas jooksu see ei seganudki, adrenaliin teeb imet vist, lõpuni välja ei pidanud ekstra trajektoori valima vaid sai muu seltskonnaga samas jäljes ja rütmis joosta. 2.15 ajale hakkasin kaotama kuskil 20 kilomeetril, paljuski oli kindlasti süüdi stardijärgne pudelikael, ning kuna hõbedat enam ei jahtinud, siis sai pingevabamalt viimast kolmandikku joostud. Finišijärgselt aga hakkas põrgu pihta, üle joone tulin veel hea tujuga aga mitte väga palju meetreid. Esiteks ehmatas ära see, et mõlemad jalad olid verepritsmetega kaetud ning siis nägin, et vasak kand on verest täitsa punane, tallalauseid ma ei hakanud uurimagi, kui selle kõik maha pesin ruttu, et mõnel süda pahake ei läheks, siisedasine teekond üle kõrrepõllu (mulle tundus nii) paarsada meetrit vahetusriiteteni oli vääääga aeglane, mitte ainult sellest, et oli põrguvalus vaid tegelt võttis jooks ikka täiesti läbi ka. Ma pole küll sütel kõndinud, aga ma arvan, et mul oli raskem, iga samm oli katsumus omaette ja vajas ajust konkreetset käsku "vasak ette", "parem ette", kuidagi ma kotini jõudsin. Niiapalju olin ettenägelik, et kaasas olid tossud, mitte viisvarbad, kui tossud jalas võis natuke vabamalt juba kõndida, leidsin, et kõnni asemel on kerge sörk vastuvõetavam.

Kahjustustest lühidalt - kahe kuu möödudes oli 70% tallanahka mõlemal jalal vahetunud (jättes välja tallavõlvi mis ju vastu maad ei puutu seega ka ei saa kahjustatud olla), jäin ilma kogu oma aeglaselt varutud 2 mm paksusest tallanahast ja pidin seega see kevad seda "nullist" uuesti kasvatama hakkama. See veri, mida nägin finišis oli tulnud kannasuurusest kannaalusest verevillist, mis lõpuks küljepeale välja venis ning siis minu õnneks purunes, sest parim vill, ka jooksu ajal, on tühi vill.

Tallinn 2013, maraton

Kindlasti ei uskunud ma kevadel, et maratoni sügisel paljajalu jooksen, ei uskunud ka kuu aega varem, isegi mitte nädal varem polnud ma selles kindel, võiks öelda, et lõpliku otsuse tegin paar päeva enne maratoni.

Ei teagi tagantjärgi, kust see julgus tuli, pigem polnud mul midagi kaotada sest vormist oli aru saada et maratonis rekordit ei tee, väga samasse auku vorm 2012 aastaga, ilm oli mõistlik ja vigastusi ning paranevaid ville polnud. Seega läksin riskima.

Võib öelda, et kuna vorm oli sama mis aasta varem, siis oli ka jooks küllaltki sarnane. Jooksin 3:00 grupis, väsisin ära küll varem kui eelmine aasta, umbes 2 km varem aga samas oli ärakukkumine enesetundelt väiksem, st aeglasem osa oli mõnusam kui eelnenul korral. Villid liiga ei teinud, kastemärjal kaarsillal suutsin püsti jääda aga teise ringi Schnelli tiigi ümbruse kiviklibus teekesed olid painajalikud, jookse nagu nõelapadjal. Samas on maratonil see eelis, et kui enne finišit ära väsid, siis korralikult ja tekib täielik apaatia kõige suhtes, ka valu suhtes. Kaotasin 3 minutit võrrelduna aastatagusega, ise arvan, et selles oligi põhisüüdlane jalataldade hellaks muutumine mis sundis kiirust langetama võimetest madalamaks pärast väsimuse tekkimist.

Finišijärgselt sain väga edukalt kõndida, kahjustused olid nõnda vähesed, ühtegi suurt ja väga segavat villi polnud, suutsin isegi pärast rehabilitatsioonilaagrit joosta läbi vanalinna (siiski varvassussides), et vennale kaasa elada. Esimest korda nägin, et ka kannaalune võib villi minna.
Ei kahetse.

Ülemiste ja Pärnu 2013

Esiteks Ülemiste. Seal jäi kõige enam meelde teise kilomeetri alguses olnud jämekillustiku lõik, ei mäletanudki varasematest aastatest seda, aga mingit probleemi ei olnud seal siiski joosta, ei pidanud tempot maha võtma.

Pärnu on nagunii Tallinna eelvõistlus, seal täit pingutust ei ole, seega jooksust miskit ei meenu, aga enne jooksu kohtasin tuttavat kes arvas, et on ka minu tasemele jõudnud, st tegi esimese jooksu varvassussidega ja siis nägi, et ma olen veel kaugemale arenenud :)

Üks märkus ka Narva 2013 kohta. Selle tegin viisvarvastega ja kuna enne seda olid kõik trennid juba mitu nädalat ainult paljajalu olnud, siis oli jagu suutnud juba sussidest võõrduda ja tekkisid villid. Sellist tagasilööki ei osanud küll oodata, viimati olid villid viisvarvastega 3 aastat tagasi Stockholmi maratonil vist.

Esimene võistlus - Harku 13

Tänane trenn 22 km Nõmmel, tallad hellad, trennimahu vähenemine annab tunda, aga see selleks.

Juba eelmise aasta Viljandit kaalusin paljajalu joosta aga kartma lõin, arvasin, et lõpuasfalt on liiga karm, polnud ju kogemust. Harku aga sobib ju mistahes katsetuseks väga hästi, kuna tegu lühima sarivõistlusega, seega Harku mu avantüüriks saigi. Ega ma enne starti teadnud, kuidas nii kiirelt paljajalu kestan, kestsin küll, mingeid vaevusi polnud ja lõin 2012 aega (ja 2011 aega, mis oli sekundilt sama)  12 sekundiga, st plaan täidetud.

Järgmine võistlus oli Kõrve triatlon, tegu väga paljajalusõbraliku võistlusega, natuke kruusa ja metsa ning tehtud.

Paljajalu peamised valud

Kas vill on vigastus? Jooksu puhul vist siiski mitte, seega võin öelda, et paljajalu jooks pole mulle vigastusi kaasa toonud. Seega on läinud isegi paremini kui varvassussidega.
Varvassussides joostes oli mul 2012a suht õnnetu, kuigi põhjuseks, vähemalt peamiseks põhjuseks, ei olnud mitte jalavarju valik vaid keha ei pidanud lihtsalt suurenud treeningkoormusele vastu. Tekkis vasaku jala pöias põletik mis viis mu mitmeks nädalaks tagasi ratta selga, sain kinesiteibitud ja ka nõelravi, Audentese tippspetsialist kandis mu otsesõnu maha, vaatas mu jetijalgu ja ütles, et lamenenud pöäiavõlv ja ainuke viis ehk edasi joosta on tugevalt jalga toetavaid jalanõusid kasutades, minu viisvarbad olid loomulikult selle soovituse täielik vastand. Otsustasin, et kas kõik või mitte midagi ja ei järginud arsti soovitusi. Kui vasak jalg sai isegi sügiseks terveks, siis päev enne NY maratoni lõi põletik praemasse pöida ...
Igatahes olen seetõttu oma valudele ja vaevustele palju teadlikumalt hakanud lähenema, õnneks pole pöiapõletik tagasi tulnud ja muud trenne segavad hädad on ka must mööda läinud.
Aga mis siis on paljajalu jooksmisel see kõige vastikum pinnas... Kindlasti mitte asvalt, asfalt võib olla üllatavalt pehme talla all. ma pakun välja, et kõige vastikum on üksik kivi mistahes kõval pinnasel ja mitte isegi päka all vaid siis, kui see sigudik satub kanna alla, sest pöid annab veel igatpidi mängida, aga kand käib väga konkreetselt vastu maad ja kui maa ning kanna vahele satub paari sentimeetri kõrgune võõrkeha, siis sest selline korduv tegevus paneb kanna mitmeks päevaks tuikama. Kuna üksikutest kividest saab üldjuhul üle ning ümber siis võib eriti vastikuks nimetada hoopis kiviklibuga kaetud asfalti, st näiteks asfalteeritud peegelsiledad kergliiklusteed, mida katab veel möödundtalvine kraniidiipuru. Kruusateed on "söödavad", sest saab laveerida erinevate kruusafraktsioonide vahel , puhas killustik on paarikümne meetri pikkuselt ka pigem ebameeldiv kui reaalne takistus seega jah, päris igal pool vabatahtlikult trenni ei tee, aga pole ka ükski trenn tegemata jäänud.
Mis värk käbidega on? Ja klaasikillud ning ebolaga nakatunud süstlad.. Süstlaid pole näinud, klaasikillud on miski, mida tasub tähele panna, aga kui pole just tegemist pudelipõhjaga või kaelaga, siis on vigastada saamise võimalus aksepteeritav, ehk tühine ning pudelipõhjad ja kaelad on ohuks kõigile linnalooduses viibijatele suht ühtemoodi. Käbid aga olid veel eelmine aasta parajad nuhtlused, kuid inimene harjub kõigega, ka käbidega.
Võibki öelda, et mida rohkem trennid paljajalu, seda paksemaks muutub tallanahk ja samas, seda vähem sa pöörad tähelepanu jalatalla alt tulevatele signaalidele kuna see muutub jooksu tavapäraset osaks. Pärast võistlust aga tahaks nii mõnigi kord roosasid jänkupeaga susse jalga.

Peaaegu unustasin. Paljajalujooks, kui ka varbaaluseid äestab, mõjub küüntele kosutavalt. Lõpuks ometi on mu 2011a maratonil kaotatud küüned tagasi kasvanud.

Miks paljajalu

Et siis sissejuhatav postitus kolmandana

Kuigi esimese TJM-i tegin 2007 aastal siis siiski 2009 aaastani olin puhastverd rattur ning 2010 oli üleminekuaasta ratas->jooks. 2010a jaanuaris sain kätte ka oma esimesed paarid Vibram viisvarbaid, seega võib öelda, et kogu mu jooksuajalugu on seotud viisvarvastega. 2010 talv ja 2011 talv kasutasin õues jääl ja lumes veel tosse, 2012 ja 2013 talv olin puhtalt viisvarvastega. Teadlik paljajalujooksmisest olen ma kogu see aeg olnud, aga samas polnud mul selget sihti ise üheks selliseks saada. Võib öelda, et see tuli olude sunnil. 

Mul oli plaan hakata jooksma vahelduseks varvassussi asemel sandaalidega nagu tõeline "indiaanlane", sai selleks isegi tellitud invisible shoes, aga 10km pikk testjooks tõi korralikud villid.  Samuti "sõin" ma oma viisvarvbaid kurvakstegeva kiirusega, olen nüüd auklikuks jooksnud kahe paari viisvarvaste taldu, parandasin neid võistluste jaoks kummiliimi ja jalgratta sisekummitükkidega. Mõlemad seigad tähendasid ainult üht - mu jooksutehnika on vilets. Eks ma tajusin seda ka ise joostes, nimelt oli sussi kokkupuude maaga liiga pikk ja oli vähene libisemine jalga maha pannes. Kuna nii viisvarbad kui ka huarached on mõeldud plajajalujooksu abivahendina siis jooksutehnika parandamiseks hakkasingi jooksma paljajalu. sest see tundus kõige loogilisema teona. Aga ikakgi oli eesmärk esialgu ainult vormi parandada, mitte susse nurka visata. 

Esimese trenni tegin vist niiviisi juba 2012a sügistalvel aga kuna talv tuli peale, siis jäi asi soiku. Uuesti hülgasin sussid 2013a kevadel, kui ilm ilusaks läks. Algselt lühikestel jooksudel, st 45-60min ja suve teises pooles juba kõik trennid. Väga kiirelt sain aru, et paljajalu silkamine esiteks on mõnus ja teiseks pole ma paljajalu mitte aeglasem, vaid trenis lausa kiirem kui sussides, sest tekib teatud vabaduse tunne ja automaatselt hakkab jalg kiiremini liikuma, st samm muutub nõks lühemaks aga sammutihedus tõuseb.

Treenin peamiselt Nõmme-Harku, st pehme juurikane käbine pinnas ja natuke asfalt, satun ka ümber viljandi järve treenima ning ka kruusateid võtan vajadusel 1,5-2h. Kui ilm juba miinustele läheneb, panen varvassussid jalga tagasi, pole kahjuks nii raudset tervist et seda talv läbi proovile panna.

Olümpiajooks

Alustame viimasest jooksust, st mis meelel see keelel.

Olümpiajooks ei olnud ei kõige pikem ega ka kõige raskem paljajalu läbitud võistlus, aga kuumuse tõttu siiski erakordne. Pärast TJM-i leidsin, et mul pole ühtegi korralikku 10km aega ette näidata ja seetõttu pidi Olümpiajooksust tulema testjooks. Vaatamata sellele, et TJM-il saadud villid olid tühised oli algne plaan Olümpiajooks sussides läbida aga paar päeva tagasi otsustasin ümber. Ühe varba plaasterdasin, sest sealt koorus alles väga hiljuti vana villinahk maha ja seega oli alt väljas suht õrn ja õhuke nahalapike, ega plaaster pidanud lõpuni vastu pidama, aga eeldus et pool maadki kaitseb, läks õnneks täide.
Esimese paarisaja meetril olnud kiviklibune asvalt on loomulikult see kõige vastikum pinnas kuid samas on alguses tuju hea ja jalg kerge, seega kõige lihtsam ka oludest üle olla, edasi polnud muid üllatusi kui viienda kilomeetri sulav asfalt kuhu suutsin ka sisse astuda, pärast jäi tald naks ja naks asfaldile kinni nagu pigitatult :P Finišis oli selge, et vilidest ei pääsenud, 10km kohta oli neid natuke palju, aga eks asfaldi tempertatuur mängis siin ka oma osa. Üks uus asi siiski oli ka villinduses, esimest korda varbanahk lõhenes, selmet et villist paisuda, ja selleks kohaks oli just see plaasterdatud õrn nahk, tundub, et kuivas ära.
Jooksu tulemusest: juba 2km peal oli selge, et jooksu ei tule, 4km järel võtsin asja rahulikult et lõpuni kestaks, paljud tuttavad seljad, kes tõenäoliselt mitte enesetunnet vaid kella vaatasid, tulid väga kiirelt jooksu teisel poolel selg ees vastu.

Arvan, et villijuttu tuleb ka edaspidi palju, aga eks see vast teistele suht tähtis teema ongi. Aga villid paranevad, seda võin öelda.

Leidsin, et on aeg oma kogemused paljajalu jooksmisest kirja panna. Pikka järjepidevat postitusteseeriat sellest vaevalt tuleb.