Paljajalu peamised valud

Kas vill on vigastus? Jooksu puhul vist siiski mitte, seega võin öelda, et paljajalu jooks pole mulle vigastusi kaasa toonud. Seega on läinud isegi paremini kui varvassussidega.
Varvassussides joostes oli mul 2012a suht õnnetu, kuigi põhjuseks, vähemalt peamiseks põhjuseks, ei olnud mitte jalavarju valik vaid keha ei pidanud lihtsalt suurenud treeningkoormusele vastu. Tekkis vasaku jala pöias põletik mis viis mu mitmeks nädalaks tagasi ratta selga, sain kinesiteibitud ja ka nõelravi, Audentese tippspetsialist kandis mu otsesõnu maha, vaatas mu jetijalgu ja ütles, et lamenenud pöäiavõlv ja ainuke viis ehk edasi joosta on tugevalt jalga toetavaid jalanõusid kasutades, minu viisvarbad olid loomulikult selle soovituse täielik vastand. Otsustasin, et kas kõik või mitte midagi ja ei järginud arsti soovitusi. Kui vasak jalg sai isegi sügiseks terveks, siis päev enne NY maratoni lõi põletik praemasse pöida ...
Igatahes olen seetõttu oma valudele ja vaevustele palju teadlikumalt hakanud lähenema, õnneks pole pöiapõletik tagasi tulnud ja muud trenne segavad hädad on ka must mööda läinud.
Aga mis siis on paljajalu jooksmisel see kõige vastikum pinnas... Kindlasti mitte asvalt, asfalt võib olla üllatavalt pehme talla all. ma pakun välja, et kõige vastikum on üksik kivi mistahes kõval pinnasel ja mitte isegi päka all vaid siis, kui see sigudik satub kanna alla, sest pöid annab veel igatpidi mängida, aga kand käib väga konkreetselt vastu maad ja kui maa ning kanna vahele satub paari sentimeetri kõrgune võõrkeha, siis sest selline korduv tegevus paneb kanna mitmeks päevaks tuikama. Kuna üksikutest kividest saab üldjuhul üle ning ümber siis võib eriti vastikuks nimetada hoopis kiviklibuga kaetud asfalti, st näiteks asfalteeritud peegelsiledad kergliiklusteed, mida katab veel möödundtalvine kraniidiipuru. Kruusateed on "söödavad", sest saab laveerida erinevate kruusafraktsioonide vahel , puhas killustik on paarikümne meetri pikkuselt ka pigem ebameeldiv kui reaalne takistus seega jah, päris igal pool vabatahtlikult trenni ei tee, aga pole ka ükski trenn tegemata jäänud.
Mis värk käbidega on? Ja klaasikillud ning ebolaga nakatunud süstlad.. Süstlaid pole näinud, klaasikillud on miski, mida tasub tähele panna, aga kui pole just tegemist pudelipõhjaga või kaelaga, siis on vigastada saamise võimalus aksepteeritav, ehk tühine ning pudelipõhjad ja kaelad on ohuks kõigile linnalooduses viibijatele suht ühtemoodi. Käbid aga olid veel eelmine aasta parajad nuhtlused, kuid inimene harjub kõigega, ka käbidega.
Võibki öelda, et mida rohkem trennid paljajalu, seda paksemaks muutub tallanahk ja samas, seda vähem sa pöörad tähelepanu jalatalla alt tulevatele signaalidele kuna see muutub jooksu tavapäraset osaks. Pärast võistlust aga tahaks nii mõnigi kord roosasid jänkupeaga susse jalga.

Peaaegu unustasin. Paljajalujooks, kui ka varbaaluseid äestab, mõjub küüntele kosutavalt. Lõpuks ometi on mu 2011a maratonil kaotatud küüned tagasi kasvanud.

Miks paljajalu

Et siis sissejuhatav postitus kolmandana

Kuigi esimese TJM-i tegin 2007 aastal siis siiski 2009 aaastani olin puhastverd rattur ning 2010 oli üleminekuaasta ratas->jooks. 2010a jaanuaris sain kätte ka oma esimesed paarid Vibram viisvarbaid, seega võib öelda, et kogu mu jooksuajalugu on seotud viisvarvastega. 2010 talv ja 2011 talv kasutasin õues jääl ja lumes veel tosse, 2012 ja 2013 talv olin puhtalt viisvarvastega. Teadlik paljajalujooksmisest olen ma kogu see aeg olnud, aga samas polnud mul selget sihti ise üheks selliseks saada. Võib öelda, et see tuli olude sunnil. 

Mul oli plaan hakata jooksma vahelduseks varvassussi asemel sandaalidega nagu tõeline "indiaanlane", sai selleks isegi tellitud invisible shoes, aga 10km pikk testjooks tõi korralikud villid.  Samuti "sõin" ma oma viisvarvbaid kurvakstegeva kiirusega, olen nüüd auklikuks jooksnud kahe paari viisvarvaste taldu, parandasin neid võistluste jaoks kummiliimi ja jalgratta sisekummitükkidega. Mõlemad seigad tähendasid ainult üht - mu jooksutehnika on vilets. Eks ma tajusin seda ka ise joostes, nimelt oli sussi kokkupuude maaga liiga pikk ja oli vähene libisemine jalga maha pannes. Kuna nii viisvarbad kui ka huarached on mõeldud plajajalujooksu abivahendina siis jooksutehnika parandamiseks hakkasingi jooksma paljajalu. sest see tundus kõige loogilisema teona. Aga ikakgi oli eesmärk esialgu ainult vormi parandada, mitte susse nurka visata. 

Esimese trenni tegin vist niiviisi juba 2012a sügistalvel aga kuna talv tuli peale, siis jäi asi soiku. Uuesti hülgasin sussid 2013a kevadel, kui ilm ilusaks läks. Algselt lühikestel jooksudel, st 45-60min ja suve teises pooles juba kõik trennid. Väga kiirelt sain aru, et paljajalu silkamine esiteks on mõnus ja teiseks pole ma paljajalu mitte aeglasem, vaid trenis lausa kiirem kui sussides, sest tekib teatud vabaduse tunne ja automaatselt hakkab jalg kiiremini liikuma, st samm muutub nõks lühemaks aga sammutihedus tõuseb.

Treenin peamiselt Nõmme-Harku, st pehme juurikane käbine pinnas ja natuke asfalt, satun ka ümber viljandi järve treenima ning ka kruusateid võtan vajadusel 1,5-2h. Kui ilm juba miinustele läheneb, panen varvassussid jalga tagasi, pole kahjuks nii raudset tervist et seda talv läbi proovile panna.

Olümpiajooks

Alustame viimasest jooksust, st mis meelel see keelel.

Olümpiajooks ei olnud ei kõige pikem ega ka kõige raskem paljajalu läbitud võistlus, aga kuumuse tõttu siiski erakordne. Pärast TJM-i leidsin, et mul pole ühtegi korralikku 10km aega ette näidata ja seetõttu pidi Olümpiajooksust tulema testjooks. Vaatamata sellele, et TJM-il saadud villid olid tühised oli algne plaan Olümpiajooks sussides läbida aga paar päeva tagasi otsustasin ümber. Ühe varba plaasterdasin, sest sealt koorus alles väga hiljuti vana villinahk maha ja seega oli alt väljas suht õrn ja õhuke nahalapike, ega plaaster pidanud lõpuni vastu pidama, aga eeldus et pool maadki kaitseb, läks õnneks täide.
Esimese paarisaja meetril olnud kiviklibune asvalt on loomulikult see kõige vastikum pinnas kuid samas on alguses tuju hea ja jalg kerge, seega kõige lihtsam ka oludest üle olla, edasi polnud muid üllatusi kui viienda kilomeetri sulav asfalt kuhu suutsin ka sisse astuda, pärast jäi tald naks ja naks asfaldile kinni nagu pigitatult :P Finišis oli selge, et vilidest ei pääsenud, 10km kohta oli neid natuke palju, aga eks asfaldi tempertatuur mängis siin ka oma osa. Üks uus asi siiski oli ka villinduses, esimest korda varbanahk lõhenes, selmet et villist paisuda, ja selleks kohaks oli just see plaasterdatud õrn nahk, tundub, et kuivas ära.
Jooksu tulemusest: juba 2km peal oli selge, et jooksu ei tule, 4km järel võtsin asja rahulikult et lõpuni kestaks, paljud tuttavad seljad, kes tõenäoliselt mitte enesetunnet vaid kella vaatasid, tulid väga kiirelt jooksu teisel poolel selg ees vastu.

Arvan, et villijuttu tuleb ka edaspidi palju, aga eks see vast teistele suht tähtis teema ongi. Aga villid paranevad, seda võin öelda.

Leidsin, et on aeg oma kogemused paljajalu jooksmisest kirja panna. Pikka järjepidevat postitusteseeriat sellest vaevalt tuleb.