Õpetus

Blogi on lühike, hakka lugema postitusi alt üles!

Vahesõna - lõppsõna

Küsimus jääb, kas on mul veel kuhugi edasi areneda, võiks ju isegi kurb olla, et kõik, mis normaalne jooksja võiks tahta, sai esimene hooaeg tehtud. Sai joostud lühikest maad, sai joostud pikka maad, sai joostud maratoni ja sai joostud pikka krossi, kuhu veel? Edasine on juba kõik kordus, Tartu Maratoni 23km nüüdseks ka tehtud.
Uut paljajalumaratoni ma ei plaani, samas ei julge ma plaanida, et üldse maratonis veel aega jooksen, aga võiks ju nt järgmine aasta siiski ennast veelkord/viimane kord kokku võtta ja alla 3:00 aja teha, siis oleks punane joon ületatud ja võib tõesti südamerahuga turismimaratone pärast seda ainutl teha. Ka paljajalu võin ma mõne maratoni teha, aga siis miskit huvitavat (Läti rannamaraton nt) või siis väga mõõdukas tempos linna imetledes, eesmärk see mul enam pole, Lidingöloppetis püüan siiski hõbeda välja teenida aga järgmine katsetus tuleb viisvarvastega.
Luban olla spontaanne sellel teemal, st näha saab mind edaspidi nii paljajalu kui sussides olenevalt ilmast, tujust, rajast.

Lidingöloppet 2013

Esiteks väike jooksututvustus.
Tegu vist euroopa suurima ja massispordi skaalal seega ka raskeima krossijooksuga. 30km kruusa ja piisavalt mägesid. Kuskil bogis jäi silma ja tekkis kohe tahtmine see läbi teha, plaan oli isegi joosta hõbemedalile, st aeg 2.15, arvasin, et see ei tohiks väga raske olla.

Logistika on Eestlaste jaoks väga lihtne ja mugav, jõuab täpselt kruiisiga ära käia ka minust aeglasematel jooksjatel. Kuna jooksu start on 15min lainetena, siis tasub korraldajatele mainida, et tulete Eestist krusiisiga, siis tõstetakse esimesse lainesse, vähemalt mul vend tõsteti, ise sain ajaga sinna.

Kuna maraton oli tehtud paljajalu ja kahjustused polnud hirmsad, siis ei olnudki väga suur üllatus, et otsustasin ka selle jooksu teha paljajalu, Enne otsustamist otsisin infot raja pinnase kohta nii rootsi kui inglise keelest ja ka eestist varem käinutelt kuid täit selgust ei saanud, vaatasin ka google ja bing kaardiga, st tegin mis suutsin. Tundus, et rada on enamalt jaolt kruusane ja raja kõrval murus võivad olla ka aluspinnase, st kalju salakavalad nukid. Googeldasin ka paljajalu+lidingöloppet mitmes keeles, tuvastasin, et seda on tehtud, seda peetakse raskeks ja pigem mittesoovitavaks kuid ühtegi paljajalujooksja kommentaare tegelikult polnud, pigem vannabeed ja niisama arvamused "mis siis kui ... pigem siiski mitte".

Reaalsus oli ... raske.
Väike kõrvalepõige jooksule endale, stardis uhage esimene kilomeeter pulss punases, sest seejärel on väga tõsine pudelikael kus peate muidu lausa seisma jääma, mina jäin, ning tempo kõigub järgmised paar kilomeetrit seejärel kõnni ja soovtempo vahel. Jooksu reljeef vastas eeldustele, st selle jaoks on hea teha trenni näiteks nõmme 5km ringil või ümber viljandi järve, st mägesid tuleb väga korralikult harjutada, siis ei ole jooksus miskit ületamatut, ka enim kõneainet pakkuv Abborbacken tundub lihtsalt ühena paljudest teiste tõusude kõrval.
Rada mulle meeldis, kruusa oli  rohkem kui ootasin, kruus oli teravam ja jämedam ning seetõttu tundsin juba jooksu ajal kuidas tallanahk valule vastu ei pea, samas jooksu see ei seganudki, adrenaliin teeb imet vist, lõpuni välja ei pidanud ekstra trajektoori valima vaid sai muu seltskonnaga samas jäljes ja rütmis joosta. 2.15 ajale hakkasin kaotama kuskil 20 kilomeetril, paljuski oli kindlasti süüdi stardijärgne pudelikael, ning kuna hõbedat enam ei jahtinud, siis sai pingevabamalt viimast kolmandikku joostud. Finišijärgselt aga hakkas põrgu pihta, üle joone tulin veel hea tujuga aga mitte väga palju meetreid. Esiteks ehmatas ära see, et mõlemad jalad olid verepritsmetega kaetud ning siis nägin, et vasak kand on verest täitsa punane, tallalauseid ma ei hakanud uurimagi, kui selle kõik maha pesin ruttu, et mõnel süda pahake ei läheks, siisedasine teekond üle kõrrepõllu (mulle tundus nii) paarsada meetrit vahetusriiteteni oli vääääga aeglane, mitte ainult sellest, et oli põrguvalus vaid tegelt võttis jooks ikka täiesti läbi ka. Ma pole küll sütel kõndinud, aga ma arvan, et mul oli raskem, iga samm oli katsumus omaette ja vajas ajust konkreetset käsku "vasak ette", "parem ette", kuidagi ma kotini jõudsin. Niiapalju olin ettenägelik, et kaasas olid tossud, mitte viisvarbad, kui tossud jalas võis natuke vabamalt juba kõndida, leidsin, et kõnni asemel on kerge sörk vastuvõetavam.

Kahjustustest lühidalt - kahe kuu möödudes oli 70% tallanahka mõlemal jalal vahetunud (jättes välja tallavõlvi mis ju vastu maad ei puutu seega ka ei saa kahjustatud olla), jäin ilma kogu oma aeglaselt varutud 2 mm paksusest tallanahast ja pidin seega see kevad seda "nullist" uuesti kasvatama hakkama. See veri, mida nägin finišis oli tulnud kannasuurusest kannaalusest verevillist, mis lõpuks küljepeale välja venis ning siis minu õnneks purunes, sest parim vill, ka jooksu ajal, on tühi vill.

Tallinn 2013, maraton

Kindlasti ei uskunud ma kevadel, et maratoni sügisel paljajalu jooksen, ei uskunud ka kuu aega varem, isegi mitte nädal varem polnud ma selles kindel, võiks öelda, et lõpliku otsuse tegin paar päeva enne maratoni.

Ei teagi tagantjärgi, kust see julgus tuli, pigem polnud mul midagi kaotada sest vormist oli aru saada et maratonis rekordit ei tee, väga samasse auku vorm 2012 aastaga, ilm oli mõistlik ja vigastusi ning paranevaid ville polnud. Seega läksin riskima.

Võib öelda, et kuna vorm oli sama mis aasta varem, siis oli ka jooks küllaltki sarnane. Jooksin 3:00 grupis, väsisin ära küll varem kui eelmine aasta, umbes 2 km varem aga samas oli ärakukkumine enesetundelt väiksem, st aeglasem osa oli mõnusam kui eelnenul korral. Villid liiga ei teinud, kastemärjal kaarsillal suutsin püsti jääda aga teise ringi Schnelli tiigi ümbruse kiviklibus teekesed olid painajalikud, jookse nagu nõelapadjal. Samas on maratonil see eelis, et kui enne finišit ära väsid, siis korralikult ja tekib täielik apaatia kõige suhtes, ka valu suhtes. Kaotasin 3 minutit võrrelduna aastatagusega, ise arvan, et selles oligi põhisüüdlane jalataldade hellaks muutumine mis sundis kiirust langetama võimetest madalamaks pärast väsimuse tekkimist.

Finišijärgselt sain väga edukalt kõndida, kahjustused olid nõnda vähesed, ühtegi suurt ja väga segavat villi polnud, suutsin isegi pärast rehabilitatsioonilaagrit joosta läbi vanalinna (siiski varvassussides), et vennale kaasa elada. Esimest korda nägin, et ka kannaalune võib villi minna.
Ei kahetse.

Ülemiste ja Pärnu 2013

Esiteks Ülemiste. Seal jäi kõige enam meelde teise kilomeetri alguses olnud jämekillustiku lõik, ei mäletanudki varasematest aastatest seda, aga mingit probleemi ei olnud seal siiski joosta, ei pidanud tempot maha võtma.

Pärnu on nagunii Tallinna eelvõistlus, seal täit pingutust ei ole, seega jooksust miskit ei meenu, aga enne jooksu kohtasin tuttavat kes arvas, et on ka minu tasemele jõudnud, st tegi esimese jooksu varvassussidega ja siis nägi, et ma olen veel kaugemale arenenud :)

Üks märkus ka Narva 2013 kohta. Selle tegin viisvarvastega ja kuna enne seda olid kõik trennid juba mitu nädalat ainult paljajalu olnud, siis oli jagu suutnud juba sussidest võõrduda ja tekkisid villid. Sellist tagasilööki ei osanud küll oodata, viimati olid villid viisvarvastega 3 aastat tagasi Stockholmi maratonil vist.

Esimene võistlus - Harku 13

Tänane trenn 22 km Nõmmel, tallad hellad, trennimahu vähenemine annab tunda, aga see selleks.

Juba eelmise aasta Viljandit kaalusin paljajalu joosta aga kartma lõin, arvasin, et lõpuasfalt on liiga karm, polnud ju kogemust. Harku aga sobib ju mistahes katsetuseks väga hästi, kuna tegu lühima sarivõistlusega, seega Harku mu avantüüriks saigi. Ega ma enne starti teadnud, kuidas nii kiirelt paljajalu kestan, kestsin küll, mingeid vaevusi polnud ja lõin 2012 aega (ja 2011 aega, mis oli sekundilt sama)  12 sekundiga, st plaan täidetud.

Järgmine võistlus oli Kõrve triatlon, tegu väga paljajalusõbraliku võistlusega, natuke kruusa ja metsa ning tehtud.